10 kohutavat tõde Kanada elukoolide kohta

Kuna Kanada oli esimene riik maailmas, kes võttis multikultuursuse 1971. aastal ametliku poliitikana üle, võib selle põlisrahvaste vastu suunatud kultuurilise genotsiidi tume ajalugu mõnele üllatusena tulla. Kanada valitsuse ja kristlike kirikute rahastusel töötati välja elamiskoolide süsteem, et "tappa indiaanlane lapses". Viimane Kanada elamukool lõpetati alles 1996. aastal. Allpool on kümme vähem teadaolevat fakti Kanada elamukoolide süsteemi ja selle ohvrite kohta.

10 sunnitud assimilatsioon

Varsti pärast elamukoolide süsteemitöötati välja, osavõtt muutus kohustuslikuks juba 4-aastastele lastele kuni 18-aastaseks saamiseni. Õpilased olid sunnitud assimileeruma Euro-Kanada kultuuri ja neil keelati oma kultuuri ja religiooni harrastamine. Püüdes muuta põliselanikud vähem sarnaseks enda ja pigem Euroopa kanadalastega, vannitasid kooli töötajad neid naha kergendamiseks mürgiste kemikaalidega, lõikasid pikad juuksed lühikeseks ja sundisid kandma lääne vormiriideid. Tüdrukute rindade sidumine oli samuti tavaline, kuna see oli meetod, mis pani neid oma küpseva keha pärast häbi tundma. Lapsed olid sunnitud ka kristlusega leppima, kusjuures palvetamine oli igapäevane rituaal. Lisaks oli suhtlemine (ka tunni ajal) lubatud ainult inglise või prantsuse keeles, millest paljud lapsed ei saanud aru.

9 Perest eraldamine

Kuna kogu põliselanike osavõtt oli kohustuslik, viidi lapsed sageli sunniviisiliselt oma kodudest. Vanemaid, kes üritasid vastu panna, peksti ja arreteeriti. Teistele vanematele, kes andsid loa oma laste äraviimiseks, anti teadlikult valeandmeid elamukooli süsteemi eesmärgi ja koolide elatustaseme kohta. Kui õdedel-vendadel oli õnne ühte kooli saata, olid nad kõigis koolides eksisteerinud soolise segregatsiooni tõttu siiski lahus.

Enamasti keelati õpilastel kuni 18. eluaastani üldse oma peret külastada. See hõlmas pühi ja isegi lähedaste matuseid (kelle surmast mõnikord lapsi kunagi ei teavitatud). Lapsed pidid kirjutama kirjad koju nende vanematele võõrastes keeltes ning kõik vanemate poolt tagasi saadetud kingitused või kirjad hoidsid neid kinni kooli pidanud preestrid ja nunnad.

8 Kehv elukvaliteet

Nendes koolides pakutav elukvaliteet oli kohutav. Suurem osa õpilase päevast möödus kooli juhtimisel toiduvalmistamise ja koristamisega, sest elamukoolide süsteem oli nii alarahastatud, et korralikku hooldust ei saanud endale lubada. Koolid olid ülerahvastatud ja vajasid remonti (see muutis töötingimused ebaturvaliseks). Õpilased olid alatoidetud ja alatoidetud, samuti puudus talvekuudel arstiabi ja riietati valesti.

7 Toitumiskatsete allutamine

Mõnikord tehti alatoidetud lastele toitumisalaseid katseid föderaalvalitsuse teadmisel ja loomulikult ilma vanemate nõusolekuta. Juba alatoidetud lapsi näljutati ja neid kasutati katsejänestena katsetes, mis väidetavalt ei ole märkimisväärseid tulemusi leidnud.

6 julma karistust

Karistused olid koolides julmad ja uskumatult ebamõistlikud. Näiteks torgati laste keelt korduvalt nõeltega karistuseks muu keele kui inglise või prantsuse keele rääkimise eest. Teiste levinumate karistuste hulka kuulusid elektrilöök, puurides kinnihoidmine, käte põletamine, avalikud ribaotsingud ja õpilaste enda oksendamise sundtoitmine nende haigena.

5 Seksuaalne väärkohtlemine

Seksuaalne väärkohtlemine oli tavaline kodudes. Nii tüdrukuid kui poisse vägistasid mitte ainult preestrid ja muu kooli juhtiv personal, vaid ka vanemad koolikaaslased. Rasedaks jäänud tüdrukud olid sunnitud aborte tegema. Tegelikult olid seksuaalselt väärkoheldud lapsed isegi sunnitud palvetama oma väärkohtlejate juhiste ja andestuse eest.

4 õpilaste sagedast surma

Õpilaste surm oli neis koolides nii tavaline, et paljud nende arhitektuuriplaanid hõlmasid hauaplatse. Esimese viie aasta jooksul oli koolide suremus 30–60%. Need protsendid kajastavad siiski ainult teatatud surmajuhtumeid. Kuna valitsus lõpetas teatud aja möödudes üliõpilaste surma registreerimise, on tegelikud protsendid tõenäoliselt oluliselt suuremad. Kõige tavalisem surma põhjus oli tuberkuloos – nakkushaigus, millele õpilased olid vastuvõtlikud nii haigete õpilaste segregatsiooni puudumise kui ka arstiabi puudumise tõttu. Muude surmapõhjuste hulka kuulusid enesetapud, külmetamine pärast põgenemiskatset ja õnnetused, mis tulenesid laste ohtlikest töötingimustest.

3 Õpilaste juhuslik vastupanu

Mõnikord üritasid õpilased seista vastu karmidele tingimustele, milles nad olid sunnitud elama. Tavalised sõnakuulmatuse toimingud hõlmasid toidu varastamist ja põgenemist (põgenemise kasuks valinud õpilased ei jäänud peaaegu kunagi ellu, veel vähem koju tagasi). On isegi teateid õpilaste kooli põletamisest.

2 Piisava hariduse või koolituse pakkumata jätmine

Elamukoolide lastesse suhtuti pigem lastetöötajatesse kui õpilastesse. Tavaliselt veetsid õpilased klassiruumis ainult 2–4 tundi päevas ja ülejäänud päev möödus töötades. Kui nad olid 18-aastased, oli enamik õpilasi jõudnud alles 5. klassi. Nii vähese hariduse ja väärtuslike oskuste õppimise tõttu ei suutnud põlisrahvaste lõpetajad töökohal euro-kanadalastega konkureerida ja neil oli raskusi töö leidmisega.

1 Perekondade väärkohtlemise tsüklid põlvkondade kaupa

Kui koolide õpilased said 18-aastaseks, vabastati nad ja lubati naasta oma pere juurde. Koju naasnud ei suutnud aga sageli oma perega suhelda ega suutnud samastuda ei põlisrahva ega Kanada ja Kanada kultuuriga. Igavese eraldatuse tunde depressioon ja asjaolu, et lapsi kasvatati neis koolides armastuse ja hooleta, põhjustasid füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemise nõiaringi, kuna ellujäänud ei suutnud (ja ei suuda siiani) armastada ja hoolitseda oma laste eest.