Miks protestantlik tööeetika on murtud

"Ma pole kunagi oma elu jooksul leidnud, et suudaksite veenda kedagi, kes ei taha kõvasti tööd teha." – Steve Jobs 1

Raskel tööl pole midagi halba. Kuid ainult teatud punktini.

Protestantlik tööeetika – tööfilosoofia, et need, kes teevad kõvasti tööd ning on distsiplineeritud ja kokkuhoidlikud, lähevad taevasse – on meid siiani päris hästi teeninud. See fraas võeti kasutusele 1900. aastate alguses ja see on viinud meid läbi tööstusrevolutsiooni, kus mida rohkem me koosteliinil töötasime, seda tootlikumaks me muutusime. Paljude jaoks hõlmas protestantlik tööeetika töötamist läbi väsimuse ja lõunapauside vahelejätmist, et rohkem ära teha. Kahjuks täna see idee enam ei tööta. Meie töö iseloom on alates 1900. aastate algusest üsna palju muutunud.

Seda postitust lugedes on tõenäoline, et te ei tööta enam oma kehaga, vaid ajuga. See nihe on muutnud kõike.

Näiteks kui kerida 50 või 75 aastat tagasi aega, mil protestantlik tööeetika oli täies jõus, näete, et meie töö on palju erinev. Me kasutasime:

• Tehke lihtsat, korduvat tööd. Tänapäeval nõuab meie töö aga rohkem vaimset tõstmist kui kunagi varem.
• Töötage rohkem ja kiiremini, et rohkem ära teha. Tehases töötades rohkem ja kiiremini saadi rohkem vidinaid. Kui meil on praegu rohkem tööd kui aega selle tegemiseks, on see vale lähenemine. Kõige produktiivsemad inimesed ei tööta kiiremini ja meeletumalt – nad on need, kes töötavad sihikindlamalt ja suurema kavatsusega.
• Ei hooli meie energiast. See, kui palju energiat meil oli, ei omanud nii suurt tähtsust, sest meie töö ei nõudnud seda nii palju. Võiksime öösel mitu jooki juua, järgmisel päeval kohale ilmuda ja siiski olla produktiivsed. Tänapäeval on energia kütus, mida meie ajud päeva jooksul põletavad, et asju korda saata – ja kui me ei võta aega laadimiseks ja energia kogumiseks, on meie tootlikkus ülimalt kõrge.
• Ei hooli meie fookusest. Meie fookus ei olnud varem nii oluline. Teadmistetöö puhul on aga meie tööülesannete jaoks kasulik kogu fookus, mida saame neile tuua – ja sellised harjumused nagu multitegumtöö võivad tootlikkust tõsiselt rööpast välja viia.
• Omandage meie tähelepanu. Pärast tööstusrevolutsiooni oli meie töö meie tähelepanu all 9–5, kuid koju jõudes oli meie tähelepanu meie päralt. Meil ei olnud kogu päeva jooksul katkestuste ja märguannete tulva, mis häiriks meie keskendumist ja tootlikkust.

Peaksin kordama seda, mida ütlesin postituse ülaosas: see ei tähenda raske töö väärtuse allahindlust. Sellest ei saa kuidagi mööda: lisaks nutikale tööle on produktiivsemaks muutumiseks hädavajalik ka kõvasti tööd teha.

Kuid samas on võimalik asju liiga kaugele viia. Kui jätate lõunasöögi vahele ja panete lisatunni tööle, ei anna te oma ajule aega ega glükoosi, mida see energiana põletab, laadimiseks. Sama kehtib ka lihtsate produktiivsuse taktikate kohta, nagu piisav magamine, treenimine ja õige söömine. Kõik see annab teile rohkem energiat, mis võimaldab teil rohkem ära teha. Samuti on teie ajus piiratud hulk füsioloogilist energiat, mis muudab pauside pidamise – sealhulgas tehnoloogiast tulenevate pauside – ülioluliseks, et saaksite end laadida.

Kõige produktiivsemad inimesed mitte ainult ei tööta kõvasti, vaid kasvatavad ka seda, kui palju energiat ja keskendumisvõimet neil on.

Meie töömaailma aluseks olevad tektoonilised plaadid on dramaatiliselt muutunud: selle asemel, et teha lihtsat tööd oma kehaga, teeme tänapäeval keerukat tööd oma mõistusega.

See nihe on muutnud kõike – ka kõige produktiivsemat lähenemist meie tööle. Tänapäeval ei seisne tootlikkus rohkem, kiiremini – see seisneb õigete asjade tahtlikus ja tahtlikus tegemises. Mida rohkem energiat ja keskendumist saame oma tööle tuua, seda parem.