Mis on ühist taimedel ja inimestel
Minu arvates on terraariumid põnevad. Ma ei tea taimedest palju, kuid mulle meeldib idee, et väike süsteem, mis koosneb ainult veest, mullast ja mõnest taimest, suudab end ise ülal pidada. Probleem seisneb aga selles, et kui terraarium on isegi veidi tasakaalust väljas – kui üks taim rüüpab rohkem vett kui teised või taimed on päikese käes üle või liiga vähe kokku puutunud – kannatab kogu ökosüsteem.
Täpselt nii juhtus minu terraariumiga. Algne ökosüsteem koosnes mõnest kõige rohelisemast taimest, mida ma näinud olen – st kuni üks taim imes endasse rohkem vett kui teised. Nüüd on algne ökosüsteem taandunud vaid ühele sukulentile. Sammalt pole enam ja väiksemad taimed on kadunud – kõik selle ühe ahne sukulenti arvelt.
Irooniline osa on see, et ka see taim ei saa hakkama – ta ei saa kasvada ega areneda ilma ökosüsteemita, mis seda pikas perspektiivis säilitaks.
Ma väidan, et see kehtib ka inimeste kohta. Võtkem see, mida Gandhi peab seitsmeks sotsiaalseks patuks :
- Rikkus ilma tööta;
- Rõõm ilma südametunnistuseta;
- Teadmised ilma iseloomuta;
- Kaubandus ilma moraalita;
- Teadus ilma inimlikkuseta;
- Religioon ilma ohvriteta;
- Poliitika ilma põhimõtteta.
Kõik seitse pattu mängivad sama põhiideega: me ei ela suletud ökosüsteemis. Me viskame kogu süsteemi tasakaalust välja, kui me ei arvesta sellega, et meie tegevused mõjutavad inimesi ja meid ümbritsevat maailma.
Kas me mõistame seda või mitte, paljud meie tegevused teevad seda. Üks ülekohtune kommentaar, mille me naljana teeme, võib kellelegi aastaid kaasa elada. Üks maailma liider võib ühe nupuvajutusega kustutada olulise osa kaardist. Iga inimene, kes otsuste tegemisel teistega ei arvesta, mõjutab negatiivselt kogu ökosüsteemi. See kehtib veelgi enam nende kohta, kellele me usaldame suuremat võimu, sealhulgas juhtide kohta, kelle me palkame ja valime. Kuna me elame hüperseotud maailmas, tulevad meie otsuste tulemused – positiivsed või negatiivsed – meile tagasi nagu üks taim minu terraariumis, mis säilis kõigi teiste arvelt.
Minu meelest on täna teiste meelespidamine olulisem kui kunagi varem. See laieneb ka meie tootlikkusele: pole vahet, kui produktiivsed me oleme, kui me protsessis teistega ei arvesta – kui pikad töötunnid mõjutavad meie perekonda; kuidas meie meeskonnaliikmete surumine mõjutab nende õnne, moraali ja isiklikku elu.
Üks kõige valgustavamaid tootlikkuse katseid, mille ma oma produktiivsuse aasta jooksul läbi viisin, oli 10 päeva täielik isolatsioonis elamine. 10 päeva lõikasin end teistest ära ja elasin keldris oma sülearvuti ja hunniku konservidega. Minu eesmärk oli näha inimestest ümbritsemata jätmise mõju tootlikkusele. Sel nädalal ei langenud mitte ainult mu tootlikkus ja tuju, vaid katse näitas mulle midagi olulist: teiste inimestega ümbritsemine ei ole oluline ainult selleks, et jääda oma tööga seotuks ja motiveerituks.
Inimesed on põhjus, miks me püüdleme eelkõige produktiivsemaks muutumise poole.
Kui ärkaksite hommikul ja avastaksite, et olete ainuke inimene, kes on Maa peale jäänud, poleks vahet, kui produktiivne te olete. Parim võimalik põhjus oma tootlikkusesse investeerimiseks on aidata teisi rohkem – kui muutute tootlikumaks, on teil võimalus avaldada suurem mõju ja midagi muuta.
Teie teod, sõnad ja otsused mõjutavad teisi – võib-olla rohkem, kui arvate. Kui kahtlete, suumige välja ja kaaluge laiemat ökosüsteemi, milles elate ja töötate. Ärge muutuge mahlaseks.