Kõigi aegade kümme parimat dokumentaalfilmi

Dokfilm on teadusfilm, mis räägib tegelikest asjadest või juhtumistest. Vendade Lumiere'i esimene film "Töötajad lahkuvad Lumiere'i tehasest" oli dokumentaalfilm. Sellest ajast on neid tehtud tohutult palju, mõned neist legendaarsete režissööride käe all. Paljud neist olid tõe paljastamise pärast palju vastuolulised. Siin on katse loetleda kümme parimat dokumentaalfilmi kinomajaloos.

10 Põhja Nanook (1922)

Nanook of the North, üks kõigi aegade suurimaid dokumentaalfilme, on esimene täispikk dokumentaalfilm. Režissöör Robrt J. Flaherty järgib inuklast Nanooki ja tema perekonda Kanada Arktikas. See paljastas nn moodsale maailmale täiesti võõra elustiili. Ehkki paljud kritiseerisid seda enamiku järjestuste võltsimise pärast, nii palju, et perekonda ennast süüdistati selles, et mõned olid väljamõeldud. Film on siiski märkimisväärne saavutus.

9 Grizzly Man (2005)

Saksa tuntud filmitegija Werner Herzog otsustas kasutada karuentusiasti ja tema tüdruksõbra Timothy Treadwelli kogemusi. Mõlemad tapsid grislikaru 2003. aastal. See osutus üheks põnevamaks dokumentaalfilmiks, mis eales tehtud. Film kasutab Treadwelli enda salvestatud kaadreid ning tema kolleegide ja teiste karuekspertide intervjuusid.

8 Titicut Follies (1967)

Frederick Wisemani lavastatud Titicut Follies on näitus vangide kinnipeetavate karmist kohtlemisest. Kuigi film rääkis Bridgewateri riigihaigla kinnipeetavate olukorrast, oli selge, kuidas asjad sarnastes asutustes käivad. Filmis on stseene kinnipeetavatest, kellele tehakse riisumist, sundtoitmist ja kiusamist. Enne avalikkuse ette jõudmist seisis see silmitsi mitme seadusliku blokaadiga ja hiljem tunnistati seda üheks suurimaks dokumentaalfilmiks, mis kunagi tehtud.

7 Gleaners ja mina (2000)

Tunnustatud autoriagent Agnes Varda rändab läbi Prantsusmaa maapiirkondade ja linnade, otsides erinevaid noppimise aspekte ja öeldes ütlemata, et ta ise võib olla nuhitaja. Paljude ebatavaliste vaatenurkadega käsikaameras filmitud film on rohkem kui tema teema, samal ajal isiklik ja poliitiline.

6 halli aeda (1975)

Albert Mayslesi, David Mayslesi, Muffie Meyeri ja Ellen Hovde lavastatud Gray Gardens kujutab endast intiimselt ema ja tütre elu. Mõlemad said nimeks Edith Beale, nad elasid Grey Gardensi mõisas Ida-Hamptonis vaesuses. Naised olid USA endise esileedi Jacqueline Kennedy Onassise sugulased, kelle abiga nende maja täielikust hävingust päästeti. Naised laulavad ja tantsivad kaamera järgi ning teevad palju muudki. Selles hämmastavas dokumentaalfilmis on olnud lava- ja televisiooniseadeid.

5 Õhuke sinine joon (1988)

Režissöör Errol Morris, The Thin Blue Line sündis järeleandmatul tõepüüdmisel. Film räägib Randall Dale Adamsist, mehest, kes mõisteti valesti süüdi ja mõisteti eluks ajaks vangi 1976. aasta mõrvajuhtumis. Morris, endine eradetektiiv ja dokumentaalfilmide tegija, hakkas Adamsi juhtumi vastu huvi tundma ja väitis filmi kaudu oma süütuse eest.. See koosneb reast intervjuudest ja sündmuste taasesitamisest tunnistuste põhjal. Filmil oli nii palju mõju, et juhtum lükati tagasi ja Adams vabastati vanglast aasta pärast selle vabastamist. Pole üllatav, et see õhuke sinine joon jõuab enamasti suurimate dokumentaalfilmide nimekirja.

4 ilma päikeseta (1983)

Sõna otseses tähenduses „päikeseta" võib seda prantsuse filmi iseloomustada kui dokumentaalfilmi, esseefilmi või reisikirja. Režissöör Chris Marker on meditatsioon inimese mälu olemusest. Marker tegi filmi kaadritest oma erinevatest reisidest, peamiselt Jaapanisse ja Guinea-Bissausse, ning erinevate filmide klippidest, millel on iseseisev kontekst. See on kindlasti ainulaadne kogemus.

3 ööd ja udu (1955)

Prantsuse autoriametnik Alan Resnais tegi kontsentratsioonilaagris ellujäänuna stsenaristi Jean Cayroliga meisterdada üks kõige jahedamaid dokumentaalfilme. Kümme aastat pärast teise maailmasõja lõppu ilmunud film viib vaatajad poole tunniga natside koonduslaagrite õudusteni, kaotamata tõe silmist. Vastuste ütlemise asemel esitab see küsimusi, näiteks kes oli see, kes need õudused vallandas.

2 holokaust (1985)

Shoah tähendab heebrea keeles holokausti. See Claude Lanzmanni lavastatud kaheksatunnine dokumentaalfilm ei räägi millestki muust. See on teekond 20. sajandi kõige kurjema perioodi juurde. Film koosneb peamiselt Lanzmanni intervjuudest holokaustis ellujäänutest, tunnistajatest ja endistest Saksa ametnikest ning külaskäikudest holokausti kohtadele üle Poola, sealhulgas kolme hävituslaagrisse. Paljud intervjuud salvestati varjatud kaamerate abil. Ehkki Shoah on omajagu kriitikat saanud, on see ikkagi meistriteos.

1 Filmikaameraga mees (1929)

Nõukogude filmitegija Dziga Vertovi tehtud filmikaameraga mees hääletati ajakirja Sight and Sound 2001. aastal korraldatud küsitluses kõigi aegade suurimaks dokumentaalfilmiks. Kriitikute poolt nii ida kui lääne kriitikud jäid selle ilmumisel põhjalikult farsiks Nõukogude linnaelu näitav tummfilm on nüüd filmimaailmas oma õige koha pälvinud. Paljud filmitegijad austavad seda kui üht suurimat dokumentaalfilmi, mis kunagi tehtud. Filmikunsti autor on Mihhail Kaufman, toimetaja on Vertovi naine Elizaveta Svilova. Filmis kasutab Vertov paljusid kaasaegseid tehnikaid, nagu topelt säritus, kiire liikumine, aegluubis, äärmuslikud lähivõtted, kaadrite külmutamine, jagatud ekraanid ja hollandi nurk.

1. Filmikaameraga mees (1929)
2. Holokaust (1985)
3. Öö ja udu (1955)
4. Ilma päikeseta (1983)
5. Õhuke sinine joon (1988)
6. Hallid aiad (1975)
7. Gleaners ja mina (2000)
8. Titicut Follies (1967)
9. Grizzly Man (2005)
10. Põhja Nanook (1922)

Kirjutas: Nikhil Rajagopalan