10 populaarset ettevõtet, kes said kasu natside koonduslaagritest
Äril on oma tee ka sõja ajal. Sel ajal, kui sõja kohutavate tagajärgede tõttu kannatasid miljonid inimesed, oli natside koonduslaagrites õitsvat ja isegi tulusat ettevõtet. Enamik neist ettevõtetest eksisteerib ja õitseb tänapäevalgi. Mõni neist ettevõtetest oli tunnistanud oma varasemaid rolle ja maksnud holokaustis ellujäänute fondis mitu miljonit tasu .
Need on 10 populaarset ettevõtet, kes töötasid koos natsidega. Holokaustiga seotud ettevõtete kümme parimat.
10 Bertelsmann
Bertelsmann on rahvusvaheline meediaettevõte, mille üheks peamiseks divisjoniks on Penguin Random House. Ettevõte asutati 1835. aastal ja sellel oli tekkinud sügav side Adolf Hitleri valitsemisajaga.
Bertelsmann oli avaldanud artikleid ja raamatuid, mis sisaldavad selgeid juudivastaseid meeleolusid. Osa väljaannetest oli teismelistele suunatud propaganda. Natsismi indoktrineerimise edendamiseks ilmusid “Hitleri noorte jõuluraamat" ja “Põnev sari”.
Samuti oli teada, et kompanii tollane president Heinrich Mohn oli annetanud SS-ile, koonduslaagritele ja Hitleri erivägedele. Mohn ise ei liitunud natsiparteiga. Kuid ta oli SS-i patroonide liige, mis sümboliseeris poliitilist korraldust, mis tal natsidega oli.
Hiljem saadi komisjoni vahendusel teada, mis uuris Bertelsmanni rolli natsisõja ajal, et ettevõte kasutas kaudselt juudi orjatööd Leedus ja Lätis.
Ettevõte asus propagandaministeeriumi lähedal ja oli trükkinud üheksateist miljonit raamatut, mis tegi sellest Saksamaa armee suurima kirjastaja.
Bertelsmann oli väljendanud kahetsust oma rolli pärast sõjas. (Allikas )
9 Kodak
Rahvusarhiivi toimikute järgi olid Eastman Kodaki tütarettevõtted pärast Ameerika sõja kuulutamist natside Saksamaaga kaubelnud.
Kodak Saksamaal oli kasutanud orjatöölisi. Kodaki Stuttgarti tehases oli kaheksakümmend orjatöölist, Berliini-Kopenicki tehases aga kakssada viiskümmend orjatöölist.
Teine portugali keeles Kodaki tütarettevõte oli natse muul viisil aidanud. See saatis kasumi ettevõtte filiaalile Haagis, mille natsid okupeerisid 1942. aasta keskel.
1942 aastal oli Kodaki harukontor Hispaanias ostnud Saksamaalt imporditud esemeid ja maksnud seitseteist tuhat Reichsmarki.
Hitleri isiklik majandusnõunik Wilhelm Keppler oli USA luure poolt tuntud kui "Kodak Man", kuna see oli isiklik ja äriline side ettevõttega. Just Keppler soovitas Kodakil lõpetada juudi töötajad.
Ärikontaktide tõttu olid Kodaki tulud kasvanud ja laienenud sõjalisele riistvarale ja detonaatoritele.
8 Hugo Boss
Juba aastaid on teemaks olnud ettevõtte omaniku Hugo Bossi osalemine. Levis müüt, et Hugo Boss oli ise SS-i jaoks nutika musta vormi kujundanud. Sellel müüdil pole aga tõde. Walter Heckiga koos töötanud SS-i vanemohvitser Karl Diebitsch kujundas 1932. aastal kasutatud musta vormi.
Isegi kui Hugo Boss ei kujundanud vormi, valmistas tema selle.
Oma rõivakombinaadi oli ta asutanud 1924. aastal. Varasemate klientide hulgas oli ka Rudolf Born, kes palus Bossil valmistada pruunid särgid organisatsioonile “Nationalist Socialist Part”, mida hiljem nimetatakse natsiks.
1 aprillil 1931 oli Boss liitunud natsiparteiga. Ta astus parteisse kahel põhjusel. Ta uskus, et täidesaatva riigina on talle kasulik natside lepingute võitmine. Samamoodi uskus ta ka, et Hitler on ainus mees, kes suudab Saksamaa päästa.
Aastaks 1933 valmistas Boss teadaolevalt SSi, Hitler Youthi ja Brownshirtide riideid, mis on natside paramilitaarne tiib.
Tema äri läks 1938. aastal hästi, kuna ta valmistas armee vorme. 1940 aastal oli ta teeninud 1 000 000 Reichsmarki.
Kui tema äri hakkas kasvama, vajas ta rohkem töötajaid. Kahjuks oli Boss 1940. aastal kaheksa kuu jooksul kasutanud 140 sunnitöölist. Need arvud olid paisunud veel neljakümnelt Prantsusmaalt pärit sõjavangilt.
Pärast sõda sai Hugo Boss natsismi toetamise eest 100 000 marka trahvi. Temalt võeti ära hääleõigus ja ärijuhtimine, kuid ta oli selle edasi kaevanud ja tema äri jätkus. Hugo Boss suri 1948. aastal.
1999 aastal oli tema ettevõte panustanud fondi, mis oli sunnitud töötajatele hüvitist maksnud. (Allikas )
7 IBM
Kui Hitler võimu sai, oli tema lõppeesmärk hävitada 600 000 juuti. Kui juudid on tuvastatud, ootab neid karistus ja nad hävitatakse. Kuid kõigi juutide andmete otsimine kiriku- ja valitsusandmetest oleks võimatu, kuna sel ajal on arvuteid. Aastal 1933 ei leiutatud veel ühtegi arvutit.
Kuid isegi kui arvuteid pole, oli mõni teine ettevõte loonud perfokaardi ja sortimissüsteemi. Perfokaart ja sortimissüsteem olid arvuti eelkäijad ja selle lõi IBM.
IBM Saksamaa või tuntud kui Deutsche Hollerith Maschinen Gesellschaft (Dehomag) koos oma töötajatega oli kogu natsidele tehnilise abi välja töötanud ja tarninud. Tehnoloogiline abi on inimeste hävitamise automatiseerimise vormis.
Saksamaale paigutatud masinaid oli kaks tuhat ja mujal Euroopas veel mitu tuhat. Koonduslaagrid olid kasutanud IBMi automatiseerimissüsteemi.
Kõik automatiseerimissüsteemis kasutatud perfokaardid olid saadaval ainult ühes allikas: IBM.
IBMi perfokaartidele kogutud teabe põhjal määrati kindlaks juutide identiteet. Natsid lasid juutidel nälga surra, küüditada ja getostada.
6 Bayer
IG Farbeni koosseisu kuulusid Agfa, BASF, Hoechst ja Bayer. Liitu kuulusid ka teised väiksemad Saksa ettevõtted. Suurima keemiaettevõttena oli suurim juhtiv roll IG Farbenil.
Aastatel 1933–1944 peeti IG Farbeni natsipartei suurimaks rahastajaks, nad panustasid 81 miljonit Reichsmarki. IG Farben oli kõigis oma harudes teeninud tulu. Nad varustasid natsi ja tema liitlaspommitajaid IG Farbeni bensiiniga.
Ettevõte oli ehitanud Auschwitzi koonduslaagri lähedusse tehase, kus nad võtsid sunnitöölisi. Koonduslaagrite ehitamiseks kulus kaks miljonit dollarit. Auschwitzist, Monowitzist ja kõrvalasuvast tehasest oli surnud tuhandeid vange. Hinnanguliselt suri toidupuuduse ja kehvade töötingimuste tõttu 370 000 vangi.
Vaata ka; 10 õelat naist natside koonduslaagrites.
5 Siemens
Siemens võttis teadaolevalt holokausti ajal sunnitöölisi, et luua gaasikambrid, mis lõpuks sunnitöölised tapavad.
Zyklon B oli algselt putukamürk ja seda kasutati gaasikambrites juutide kõrvaldamiseks. Saksamaal tähendab Zyklon, et tsüklon oli väga mürgine gaas, mis tappis mehe, naise ja lapsed.
1941 aasta sügisel oli Auschwitzi poliitikaosakonna juhataja Maximilian Grabner tellinud Zykon B gaasikambri avaruumi. Gaasistamises oli osalenud 200–250 juuti, sealhulgas lapsi. Gaasitamise ajal olid inimesed appi hüüdnud, kuid mõne minuti pärast neelas selle koha vaikus.
2001 aastal oli ettevõte proovinud kasutada sõna "Zykon" uues tootesarjas, mis sisaldab ahju, kuid seda sammu peeti tundetuks. Hiljem olid nad oma avalduse tagasi võtnud.
Siemens oli avaldanud sügavat kahetsust ja algatanud ohvrite ja nende perekondade fondi.
4 BMW
Guenther Quandt, kelle perele kuulub BMW, oli relvatehastes kasutanud sunnitöölisi.
Mais 1133 oli Guenther liitunud natsiparteiga, Hitler oli Saksamaal ülima kontrolli all alles kuu aega. Pärast seda sõlmiti talle palju tulusaid riigilepinguid. Ettevõte oli sõja ajal oma äri kasvatanud. Nad olid firmade “arüaniseerimise” kaudu omandanud mitu juudi ettevõtet.
1937 aastal omistati Guentherile tiitel Wehrwirtschaftsfuhrer, mis anti relvamajanduse juhile.
Pärast pikka aastat vaikust tunnistas BMW 2001. aastal, et ettevõte kasutas sunnitööd. Gabriele Quandt oli tunnistanud, et tema vanaisa Guenther kasutas laskemoona, u-paadipatareide ja suurtükivägede loomisel viiskümmend tuhat orjatöölist.
Sunnitöölised olid enamasti Venemaa sõjavangid ja isegi Ukraina orjad olid sunnitud firmas töötama.
Hannoveris asuva BMW tehaste hukkamisala. Just hukkamispiirkonnas likvideeriti sunnitöölised, kes peremehele pahaks ei läinud.
Gabriele ütles, et minevikus juhtunu eiramine oli vale.
3 Audi
Teise maailmasõja ajal tunti autohiiglast Audi kui Group Auto Unioni. See oli kasutanud tuhandeid sunnitöölisi koonduslaagritest. Ettevõttel oli kokkulepe, et nad võtavad koonduslaagritest tööle 3700 inimest. Peale koonduslaagrite oli nende tehases töötanud veel 16 500 orja.
See kogu teave koguti siis, kui Chemnitzi ülikooli majandusajaloolane Rudolf Boch ja Audi ajaloo osakonna juhataja Martin Kukowski olid uuringu läbinud. Nad olid saanud juurdepääsu Audi arhiividele maja koristamise põhjusel.
Uuringust selgus, et Saksimaa autoliidus oli üle kahekümne tuhande sunnitöölise töötanud. Ja see hõlmab peaaegu viiendikku koonduslaagrite elanikest.
Zwickau linna koonduslaagrites oli olukord väga kohutav. Enamik Prantsusmaalt pärit orje oli elanud kütmata kasarmutes.
Puudega töötajad saadeti seejärel Flossenburgi koondumisse kõrvaldama ja vangid asendavad neid numbreid.
Enne sõja lõppu saadeti Zwickaust pärit surmamarssile 688 sõjavangi, kellest pooled olid juba suremas.
Audi oli tunnistanud oma sõjaaegset süüd ja maksnud orjatöötajate ja järeltulijate fondi miljoneid.
2 Daimler-Benz
Alates 1937. aastast oli luksusauto Mercedes Benz tootja Daimler tootnud lennukeid DB 601 sisaldavaid lennukimootoreid ja relvastatud esemeid nagu veoauto LG3000. Daimleri tehas, kus valmistati lennukimootoreid, asus varjatud metsas Berliini lõunaosas.
1942 aastal keskendutakse lavastuses komponentidele, mida kasutati mereväe, õhujõudude ja armee jaoks. Ka sõjaväesõidukite remont oli sel ajal tõusuteel, mistõttu oli vaja palju töötajaid.
Alguses oli Daimler-Benz tööle värvanud naisi, kuid sellest ei piisanud. Daimler-Benz oli kasutanud sunnitöölisi nende heaks töötamiseks. Sõjavangid, röövitud üksikisikud ja isegi koonduslaagrite kinnipeetavad, kus taimed olid suletud.
Need vangid olid suletud kasarmulaagritesse, kus olid halvad tingimused. SS jälgis koonduslaagri kinnipeetavaid ja neile pakuti väga ebainimlikke tingimusi. Seejärel laenati neid raha eest teistele ettevõtetele. Daimler-Benzis oli 63 610 sunnitöölist tsiviilisikut, kes olid kas sõjavangid või olid koonduslaagritest.
Pärast sõda oli Daimler tunnistanud oma varasemat seost natsidega ning nad olid aktiivselt osalenud Saksa Tööstuse Fondi algatusel “Mäletamine, vastutus ja tulevik”, mille eesmärk on sõja ajal sunnitöölistele humanitaarabi pakkuda.
1 Deutsche Bank
Iisraeli, Saksamaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide viie komisjoni tellitud komitee andmetel oli Deutsche Bank Reichsbankilt ostnud 4446 kilogrammi kulda. See oli sõja ajal keskpank. Sel ajal hinnati kulda enam kui viie miljoni dollari juurde.
Üks neist ostudest oli Deutsche Bank omandanud 744 kilogrammi Melmeri kulda. Melmeri kuld võeti koonduslaagrite vangidelt ära ja see vormistati hiljem SS-ohvitseri Bruno Melmeri juhatusel ümber väärismetallivardadesse.
Teine Deutsche Banki roll natsisõjas oli Adolf Hitlerile antud laen. Laenu kasutati Poolas asuva Auschwitzi surmalaagri ehitamiseks. Ajavahemikus august – november 1942 tapeti Auschwitzi koonduslaagris 363 211 juuti.
1998 aastal võttis Deutsche Bank AG endale moraalse vastutuse oma tehingute eest oma ajaloo kõige süngemate peatükkide ajal. Pank oli avaldanud kahetsust ebaõigluse pärast.
Kirjutas: Angelica Rich