Iirimaa kümme kõige kummitamatumat lossi – kummitatud seiklus

Iirimaa on kummaline maa, ümbritsetud kummituslugude, legendide ja müütidega. See on nii salapärane kui ka hirmutav maa, maa, kus müüt seguneb reaalsusega ning piirid tegeliku elu ja väljamõeldiste vahel on sageli hägustunud. Suur osa sellest on täis iidseid losse ja varemeid ning on seega ideaalne taust õudse kummitusloo jaoks.

10 Iirimaa kõige enam kummitavaid losse

10 Charleville’i loss

Charleville’i loss asub Tullamore’i linna lähedal Offaly maakonnas. See on suurepärane gooti lossi näide ja seda ümbritseb tammepuu mets, mis kunagi oli druiidide rituaal. Lossi ehitas 1798. aastal Iirimaa tollane juhtiv arhitekt Francis Johnston, Charleville’i krahvi Charles William Bury soovil.

Väidetavalt jääb lossi kummitama noor neiu nimega Harriet, kolmanda Charleville’i krahvi tütar. Legendi järgi saadeti ühel 1861. aasta õhtul tollal kaheksa-aastane Harriet enne õhtusööki ülakorrusele käsi pesema. Trepist alla sõites arvas Harriet, et oleks tore balustraadist alla libiseda. Paraku kukkus ta maha ja suri. Öeldakse, et Harrieti laulmist, karjeid ja naeru on lossis kuulda tänaseni. Ja tõepoolest, paljud lossi külalised väidavad, et nad on kas Harrietit näinud või tajusid tema kohalolekut lossi trepil või tubades. Nende külaliste sõnul kannab Harriet valget ja sinist kleiti ning kuldsetes juustes on sinised paelad.

Charleville’i loss on pikka aega olnud kummitusjahtide ja paranormaalsete uurijate jaoks atraktiivne koht ning seda on näidatud Ghost Hunters Internationalis, Maa kõige hirmsamates kohtades ja Most Haunted’is.

9 Hüppe loss

Hüppe lossi peetakse Iirimaa üheks kõige kummitama lossiks. Väidetavalt on selle ehitanud O’Carrolli klann 1250. aastal pKr

Aastal 1532, pärast O’Carrolli klanni pealiku Mulrooney O’Carrolli surma, tekkis kahe O’Carrolli venna rivaalitsemine ja vaidlused. Mõlemad soovisid saada klanni pealikuks ega tahtnud kumbki teisele järele anda. Vanem vend Thaddeus oli samuti preester ja pidas missat ruumis, mida tänapäeval tuntakse kui "Verist kabelit", kui tema vend Teige O’Carroll uksest sisse tungis ja mõõga Thaddeusesse pistis. veristades teda surnuks. Väidetavalt on preestri vaim kõige varasem vaim, kes Hüppe lossi kummitama jääb.

Ent lossi õudused sellega ei lõpe. Kunagi 1900. aastatel palgati töömehed lossi vangikongi koristama. Seal leidsid nad kohutava avastuse – inimese luustikud kuhjasid üksteise otsa. Nende eemaldamiseks kulus kolm kärukoorma. Nüüd on teada, et õnnetud lossi külastajad suruti kaheksa jalga allpool asuvasse kongi, kus nad kukkusid teravatele puust naastudele ja löödud surnuks.

Kõige intrigeerivam lossi kummitus peab olema aga „Elementaal". Ei ole täpselt selge, millal ja kuidas „Elemental” esmakordselt ilmus ning tema olemasolu selgitamiseks on olemas erinevaid teooriaid ja müüte.

Varaseima veendumuse kohaselt panid druidid sinna "Elementaali", et kaitsta oma püha paika juba ammu enne lossi ehitamist.

Teine teooria viitab sellele, et "Elementaal" on O’Carrolli liikme vaim, kes suri leepra tõttu.

Populaarseim müüt, mis seletab filmi „Elemental” välimust, puudutab okultismisse koperdamist. Aastal 1649 anti Hüppe loss edasi Darby perekonnale ja on levinud arvamus, et hirmutava vaimu tõi kaasa üks Darby oma. Üheksateistkümne saja alguses oli okultism populaarne ajaviide ja Mildred Darby tegeles sageli seansside ja automaatse kirjutamisega. Umbes sel ajal avastasid vangimaja surnukehad ka töömehed. Kongi vaimude ja Mildred Darby seansside emotsionaalne energia oleks võinud olla piisav, et provotseerida „Elementaali”.

Kirjelduse järgi, mille Mildred Darby 1909. aastal „Okultistlikule ülevaatele” andis, oli „Elementaalil” ebainimlik nägu, mille silmadele oli kaks musta auku, süljest tilkuv lõualuu ja nina. Kogu nägu oli haiglaselt halli tooni. Õnneks tundub, et "Elementaal" ilmub alles siis, kui see on provotseeritud.

8 Rossi loss

Rossi kindlus asub Meathi maakonnas ja asub Sheelini järve ääres. See oli 1536. aastal, kui Delvini 12. parun Richard Nugent lasi lossi ehitada. Richard Nugent oli oma halva enesetunde ja keskmise triibu tõttu inglise lord, kes oli tuntud ka kui must parun. Tal oli tütar nimega Sabina, kes oli halva tervisega, kuid sellegipoolest äärmiselt ilus. Ta jalutas sageli järve ääres ja oli külarahvale hästi meeltmööda. Vahel oli Sabinaga kaasas guvernant, kuid ta suutis ka ise minema hiilida.

Ühel sellisel üksildasel jalutuskäigul kohtus Sabina noormehega Orwin, kes oli O’Reilly pealiku poeg. Nad rääkisid mõnda aega ja mõistes, kui väga nad üksteise seltskonda naudivad, otsustasid nad uuesti näha. Nad pidid kohtuma salaja, sest ei olnud kohane, et Inglise lordi tütart nähti Iiri pealiku seltsis. Ütlematagi selge, et nad armusid peagi.

Kui armastus, mida Sabina ja Orwin üksteise vastu tundsid, kasvas, suurenes ka nende meeleheide. Nende pered olid vaenlased ja nad teadsid, et neil ei saa kunagi olla õnnelikku abieluelu. Nii otsustasid nad koos põgeneda ja mujalt õnne otsida. Ühel õhtul istusid nad paati ja hakkasid üle järve aerutama. Sõudmisel tuli aga ootamatu torm ja viskas nad rajalt. Sabina ja Orwin nägid vaeva, et tagasi pöörata, kuid torm kukutas paadi ümber. Orwin uppus, kui Sabina päästeti. Kuid ta ei ärganud kolm päeva ja kui ta seda tegi, langes ta sügavasse lootusetusse, mõistes, et tema armuke on surnud. Ta keeldus söömast ega joomast ning sulges end torni. Lõpuks vajus ta sügavasse unne ega ärganudki. Kuni tänase päevani väidavad külastajad, et nad on kokku puutunud Sabina kummitusega,

7 Leamanehi loss

Leamanehi lossi võib leida Kilinaboy lähedalt Clare’i maakonnast. 1400 aastate lõpus ehitas tornmaja sinna kõigepealt Turlogh O’Brien ja sada viiskümmend aastat hiljem lisasid Conor O’Brien ja tema naine Mary McMahon tornmajale neljakorruselise häärbermaja.

Mary McMahon ehk Punane Maarja abiellus Conoriga pärast esimese abikaasa surma. Kuid kaua aega läks ka Conori lahkumine – 1651. aastal tapsid ta Cromwelli väed. Varsti pärast Conori surma pani Mary selga oma parimad riided ja asus Limericki poole teele. Ta tahtis hirmsasti hoida oma maad ja valdusi ning pakkus end seetõttu abielus vastu iga sooviva Cromwelli ametnikuga. Varsti abiellus ta kapten Cooperiga, kuid väidetavalt oli nende abielu üürike – ühe nende vaidluse ajal lükkas Mary kapten Cooperi kolmanda korruse aknast välja. Legendi järgi oli Maryl kokku 25 meest, kes ta kõik tappis.

Öeldakse, et kui Mary McMaho n ei oleks oma teenijatega rahul, riputaks ta nad lossi korgist juustest kinni. Teiste sõnul lõikas ta oma toateenijatel rindu.

Lõpuks lõpeb müüt sellega, et pärast seda, kui Mary oma viimase mehe tappis, võtsid ta vaenlased kinni ja pitseeriti õõnespuu sisse. Punajuukseline kummitus kummitab lossi tänaseni.

6 Dunluce loss

Dunluce kindlus asub Antrimi maakonnas ja ehitati esmakordselt XIII sajandil. 16 sajandil võttis lossi üle MacQuillani klann. Lord MacQuillanil oli tütar Maeve Roe (arvatavasti tema ainus tütar), kellega ta tahtis abielluda oma nõbu Rory Og MacQuillaniga. Maeve oli aga armunud teise mehesse, Reginald O’Cahanisse, kes oli klannijuhi poeg, kes sõdis MacQuillanidega. Sellisena oli Maeve absoluutselt vastu ideele abielluda oma nõbu Rory Ogiga ja Lord MacQuillan oli absoluutselt idee vastu, et Maeve abiellub Reginald O’Cahaniga. Nii sulges lord MacQuillan Maeve ühte lossi tornist, kavatsedes ta vabastada, kui ta on nõus Rory Ogiga abielluma.

Muidugi tuli lõpuks talle appi Maeve armastus Reginald O’Cahan. Ta vähendas torni ja tegid koos paadiga. See öö oli aga tormine ja nende paati viskas vimmatud meri metsikult ringi. Lõpuks tabas nende väike paat kive ja nad vajusid mere põhja. Legendi järgi ei leitud Maeve ega Reginaldi laipu kunagi. Kuni tänase päevani väidavad lossi külastajad, et nad kuulsid tornist, kuhu Maeve luku taha pandi, hüüdeid ja hädakisa. Praegu on torn tuntud kui MacQuillani torn ja Maeve on tuntud kui "Dunluce lossi Banshee", mis ootab igavesti tema ühe tõelise armastuse päästmist.

Teine legend räägib, et ühel 1600ndate tormisel ööl langes lossi köök merre. Sel ajal elasid Dunluce lossis Inglise daam Katherine Manners ja tema abikaasa Lord Antrim. Lady Katherine otsustas ühel detsembriõhtul korraldada rikkaliku peo ja kutsus aadliperekonnad õhtule, mis oli täis ekstravagantset toitu ja meelelahutust. Nende mõnusa õhtu katkestas aga tohutu korisev müra, mis näis tulevat lossi põhjaküljest. Nad tormasid müra poole ja olid šokeeritud, kui avastasid, et köök oli 100 meetrit allapoole kukkunud, võttes kaasa üheksa sulase elu ja ka mõned väärisesemed. Müüdi kohaselt seisis köögi ainsas ohutus kohas mustlane, kellest leedi Katherine oli sel päeval varem keeldunud. Arvati, et ta oli lossile needuse pannud. Varsti pärast seda lahkus Lady Katherine koos abikaasaga Waterfordi. Kuid 18. sajandist pärit Dunluce lossi maalid kujutavad puutumatut kööki.

Hiljuti on Dunluce’i lossi kujutatud kuulsas HBO sarjas " Troonide mäng ". Samuti arvatakse, et CS Lewise Narnia kroonikates olev loss Cair Paravel põhines samuti Dunluce lossil.

5 Ballygally loss

Ballygally loss, mida tänapäeval nimetatakse “Ballygally lossihotelliks”, asub Antrimi maakonnas. Selle ehitas 1625. aastal šotlane James Shaw, kes tuli Iirimaale oma õnne otsima Ulsteri istandusest. Shaw rentis lord Antrimilt maa ja ehitas seejärel selle maa peale lossi.

Arvatakse, et Ballygally lossil on koguni kolm kummitust, kuid kõige rohkem teame kahtlemata lossi üle 400 aasta kummitanud James Shaw naise Isabella Shaw oma. Legend räägib, et James Shaw tappis oma naise pärast seda, kui ta oli oma pärija sünnitanud (midagi, mida ta tegelikult tahtis), lukustades ta lossi ühte torni. Lady Isabella üritas poja otsimiseks torni aknast põgeneda, kuid tappis selle käigus ise. Teine teooria ütleb, et teda lükkas aknast välja kas Lord Shaw ise või üks tema käsilastest.

Lady Isabellat peetakse “sõbralikuks” kummituseks, kes ei tee midagi halba. Ilmselt meeldib talle ustele koputada ja mõned külalised väidavad, et on seal viibimise ajal tema kohalolekut tundnud. Samuti on teatatud kummalistest häältest ja ebaloomulikust rohelisest udust lossi kohal.

4 Kilkea loss

Kilkea loss asub Kildare maakonnas ja on nüüd golfiväljakuga hotell, kuid selle ajalugu ulatub sajandeid tagasi. Aastal 1181 rajas Sir Walter de Riddlesford algse linnuse ja kinnise sisehoovi. Fitzgeraldide perekond sai lossi varsti abielu teel pärandiks ja see jäi nende kätte üle 700 aasta.

Põnevaim elanik, kes lossis kunagi elada pidi, pidi olema seal 16. sajandil elanud Gerald 11. Kildare krahv. Ta saadeti Euroopasse õppima ja seal hakkas ta alkeemia vastu huvi tundma. Iirimaale tagasi tulles uskusid tema naabrid, et tal on võlujõud, ja nimetasid teda seepärast võlur Earliks.

Müüdi kohaselt palus võlur Earli naine tal pidevalt oma võlujõude näidata, nähes, et naine oli neist nii palju kuulnud. Nii oli Earl ühel päeval nõus, kuid ütles, et kui ta kardab, ei näe ta teda enam kunagi. Naine kinnitas talle, et ta seda ei tee ja seetõttu otsustas ta teda proovile panna.

Esmalt pani ta oja tema suuni üles tõusma, kuid ta ei olnud sugugi hirmunud. Seejärel pani ta aastaid varem surnud mehe nende majja ilmuma ja suruma oma naise kätt. Sellegipoolest ei olnud ta hirmul. Lõpuks võlus ta madu, kes mähkis end naise keha ümber ja susises talle näkku, kuid naine isegi ei võpatanud ja sooritas katse. Seejärel käskis krahv tal silmad sulgeda ja hoida kinni, kuni ta kolm korda jalga trampis. Kui naine kuulis trampimist, avas ta silmad vaid selleks, et leida, et Earl on kadunud. Selle asemel istus tema õlul väike lind, kes vilistas ilusat laulu. Kuid varsti ilmus must ja Earli naine minestas kohkumisest. Ärgates oli Earl enam kadunud ja ta ei näinud teda enam kunagi.

3 Kloonia kindlus

Clonony loss asub Offaly maakonnas ja selle ehitas MacCoughlani klann 1500ndate alguses. 17 sajandil anti kindlus kuningas Henry VIII kätte, kes kinkis selle seejärel Thomas Boleynile, et kindlustada oma tütre Anne käsi. Pärast seda, kui kuningas Henry Annest tüdines ja pea maha lasi, ei olnud Inglismaal enam ohutu Boleyn olla. Nii pagendati Anne nõod Mary ja Elizabeth Boleyn Iirimaale Clonony lossi. Pärast kahe õe surma maeti nad lossi territooriumil sarapuu alla.

Peamine lossiga seotud kummitus on mehel, keda on näha torni tipus seismas udus. Tema kuju on pikk ja luukere sarnane ning ta kannab vanaaegseid rõivaid. Mööduvad autojuhid näevad teda sageli öösel, samuti jube sära, mis näib teda ümbritsevat. Lossi külastajad on ka väitnud, et on torni otsas näinud mehe kuju. Võib-olla just tema salapärane identiteet teeb ta nii ligitõmbavaks. Nii et järgmine kord, kui olete selles piirkonnas, hoidke silmad lahti kummalise, salapärase, udusse ümbritsetud mehe jaoks!

2 Killua loss

Killua kindlus asub Westmeathi maakonnas. Hoone, mida näeme praegu seismas, ehitati aastal 1780 ja muudeti seejärel gooti lossiks 1830. aastal. See loss kuulus kunagi Chapmanide perekonnale, kes sattus Iirimaal palju maad seoses oma nõbu Sir Walter Raleigh’iga. Benjamin Chapman võttis Killua lossi vastu pärast seda, kui temast sai Cromwelli sõdade ajal Cromwelli armee kapten. Viimane Chapmani perekonnast Thomas Chapman abiellus Rochfordi perekonna liikmega, kuid abielu sai peagi otsa. Seejärel armus ta uuesti Inglismaal ja abiellus noore naisega, kelle nimi oli Sarah Dunner. Seejärel muutis Thomas Chapman oma nime Thomas Lawrence’iks. Koos Sarah Dunneriga sündis tal kuus last, neist üks sai hiljem nimeks Araabia kuulus Lawrence.

Lossi väidetavalt kummitab XVIII sajandi lõpust pärit Sir Benjamin Chapmani maapealne korrapidaja, kes pettis teda suurest rahasummast. Väidetavalt oli ta väike, kaval silmadega mees, kes istus söögilaua jalamil ja mängis külalistele torupilli. Legendi järgi kulutas ta peremehelt välja petetud raha joogiks ja uppus varsti pärast seda järve. Väidetavalt kummitab ta endiselt lossivaremeid ja teda võib tihtipeale läbi maa-ala sihitult ringi hulkuda.

1 Ardgillani loss

Ardgillani kindlus asub Dublini maakonnas ja selle ehitas 1738. aastal reverend Robert Taylor, mees, kes on kuulus oma töötajatele tasuta majutuse ja viski eest maksmise eest! Loss jäi Taylori perekonda aastani 1962. Kakskümmend aastat hiljem ostis selle Iiri riik ja veel kümme aastat hiljem avas selle ametlikult Iirimaa tollane president Mary Robinson ametlikult avalikkusele.

Taylori perekond oli parun Langfordi naise Louisa Connollyga väga sõbralik. Ühel päeval oli parun Šotimaal ära ja Louisa kutsuti peatuma Ardgillani lossi. Nüüd armastas leedi Louisa ujumist ja see, et käes oli novembrikuu külm päev, vaevalt teda tundis – ta otsustas minna veel viimasele ujumisele, nähes, et see oli tema viimane päev lossis. Nii käskis ta sulasel tuua talle ujumisriided ja koos asuti teele kivist astmelise silla poole. Tema sulane oli küll pisut mures, kuna meri tundus karedam kui kunagi varem, kuid leedi Louisa naeris selle välja ja läks igatahes. Meri oli aga sel päeval tõepoolest karm ja enne, kui ta sellest aru sai, uppus Lady Louisa. Tema sulane üritas teda päästa, nagu ka paar lähedal olnud töömeest, kuid tulutult. Tund aega hiljem tõmmati leedi Louisa surnukeha merest välja, elutu. Ta suri kõigest 31-aastaselt ja jättis maha noore pere.

Lady Louisa surma tunnistas tema nõbu Maria, kes vaatas abitult ülalt kaljudelt avanevat õnnetut sündmust. Hiljem väitis ta, et tal olid kummalised hallutsinatsioonid, mille tõttu ta ei saanud ühtegi nägu vaadata, ilma et Lady Louisa poolnägu tema ette ilmuks.

Täna seisavad kivitrepid, kus see tragöödia toimus üle 150 aasta tagasi. Neid tuntakse daami treppidena ja nad toimivad raudteesillana. Paljud ütlevad, et pimedatel öödel võib näha rannast kivitrepist ülespoole tõusmas ja Ardgillani lossi poole rändavat naise valget kuju.

Nimekirja koostaja: Laura Martisiute