10 imedet naist, kes võitlevad inimõiguste eest

Malala Yousafzai ütles kord: “On hetk, kui peate valima – kas vaikida või püsti seista.” Naiste kangelased inimõiguste liikumise on järeleandmatult võidelnud võrdõiguslikkuse ja põhiliste inimõiguste. Nende pingutused on viinud väikeste võitudeni, kuid nende võitlus pole veel kaugeltki lõppenud. Kerige allapoole allapoole, et saada rohkem teavet tänapäeva imeliste naiste lugude kohta. Siin on 10 uskumatut naist, kes võitlevad inimõiguste eest:

10 Emma Watson

Inimõiguste eest võitlevate noorte naiste seas on Watson esirinnas. Feminism oli varem nii segane mõiste. Kuulsad isiksused on seda määratlust absurdsete tõlgendustega kritiseerinud. Avalikkus tajus feminismi liikumisena, mille eesmärk oli saada võimsamaks kui patriarhaat, või liikumisena, mille eesmärk oli vihata patriarhaati. Lühidalt, feminism seisnes meestega sõtta minemises. Need absurdsed feminismi ettekujutused lakkasid õnneks, kui Emma Watson või tegelik elu Hermione Granger pidasid soolist võrdõiguslikkust käsitleva mängu muutva kõne. Võrdsete õiguste eest võitleja määratles feminismi kui „soolise poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse teooriat”. Selle võrdsuse saavutamiseks kutsus ta mehi osa feminismist ja liituda kampaaniaga HeForShe.

Hoolimata aukartust äratavast kõnest sai Emma Watson opositsioonilt ähvardusi. Ühel veebisaidil ähvardati tema alasti fotod Internetis avaldada. Ta vastas: “Kui nad üritasid mind heidutada, siis läks asi vastupidi.”

9 Sima Samar

On tüdrukuid, kellel on jalgrattaga sõitmine keelatud. On tüdrukuid, kellel on keelatud hilja väljas viibida. Aeg möödub ja neist tüdrukutest saavad naised. Neil on keelatud hariduse omandamine. Nad sunnitakse prostitutsiooni. See on Afganistani reaalsus ; konservatiivne riik, kus tulevik näib sünge. Kõigi nende probleemide keskel on naine nimega Simi Samar – Afganistani lootuse majakas.

Sima Samar on naiste koolitaja, inimõiguste eest võitleja, vaeste arst ja inimõiguste eest võitlevate naiste hulgas. Ta asutas Shuhada organisatsiooni, mis keskendus naistele hariduse ja tervishoiu pakkumisele. Organisatsioon haldab nüüd 15 kliinikut, 3 haiglat ja üle saja kooli. Ta lõi ka Afganistani ajutises administratsioonis kõigi aegade esimese naisteministeeriumi ning on töötanud Afganistani inimõiguste komisjoni esimehena.

Võitluse jätkamiseks seab ta iga päev oma elu ohtu. Tema ideedele on vastu pandud nii palju vastuseisu, et talle antakse soomusauto ja neli ihukaitsjat. Kuid Samari jaoks pole tal midagi selle vastu. Tema võitlus võrdõiguslikkuse ja inimõiguste eest on suurem probleem.

8 Ljudmila Aleksejava

85-aastaselt võib Ljudmila Aleksejava tunduda habras vanaprouana, kuid tegelikult kuulub ta inimõiguste eest võitlevate naiste hulka. Sellel inimõiguste legendil on vapustav kogemus. Aastavahetuse meeleavaldusel riietus Aleksejava lumemannaks ja arreteeriti koos teiste meeleavaldajatega. Kui ametnikud mõistsid, et on arreteerinud „tõelise” Ljudmila Aleksejeva, palusid nad kähku vabandust ja lasid ta lahti. Kuid oli juba hilja. Fotod 82-aastase aktivisti kinnipidamisest läksid viirusesse. Järgmisel päeval kritiseerisid Venemaa juhid Euroopa Parlamendi president JeryBuzek ja ÜRO Julgeolekunõukogu vana daami vangistamise eest vastlapäeval. Selline on Aleksejava legendaarne staatus, et teda peetakse tagakiusamise tühiseks ja talle antakse Venemaa televisioonis eetriaega.

Mis teeb sellest naisest jõu, millega tuleb arvestada? Aleksejeva asutas 1976. aastal Moskva Helsingi grupi (MHG), mis jälgis inimõiguste rikkumisi Nõukogude ajastul. 60-ndatel aastatel tegeles ta dissidentlike ja vähendavate tegudega, mis hõlmavad valitsuse poolt keelatud kirjanduse salajast levitamist ja avaldamist. Pärast pagendusse sundimist asus ta elama Ameerika Ühendriikidesse ja ärritas jätkuvalt Venemaa ametivõime, töötades Ameerika Hääle, Vabaduse Raadio heaks ja kirjutades oma kuulsa raamatu „Nõukogude eriarvamus: kaasaegsed liikumised rahvuslike, usuliste ja inimõiguste heaks”. Pärast Venemaale tagasipöördumise lubamist jäi ta inimõiguste eest võitlemisel peatamatuks jõuks.

7 kuninganna Rania

Jordaania kuninganna Rania Al-Abdullah sai kuningannaks 29-aastaselt, kui 1999. aastal troonile tõusis prints Abdullah Bin Al-Hussein II. Kui aga arvate, et kuninganna Rania on lihtsalt üks ilus näoga rikas monarh, siis mõelge uuesti. Rania kuulub mitme inimõiguste eest võitleva naise hulka. Ta kasutas oma tiitlit naiste ja laste õiguste kaitseks. Ta on Jordaania inimõiguste komisjoni, pereturvalisuse nõukogu juht ja UNICEFi ülemaailmse juhtimisalgatuse liige, kus ta töötab Lähis-Ida ebaõiglaste seaduste ja tavade muutmise nimel. Tema jõupingutused on suunatud tasakaalu leidmisele inimõiguste ja kultuuritraditsioonide vahel. Kuninganna Rania armastab ka IT-d, mis on tema arvates võti kvaliteetsema hariduse ja mitmekülgsete võimaluste kättesaadavuse suurendamisel.

Me peame kõik olema üsna hämmastunud, sest Rania saavutused kahvatuvad kõigega, mida oleme elus saavutanud. Inimõiguste ja tehnoloogia edendamine on ainult üks osa tema saavutuste loendist. Kuninganna Rania oli 2002. aastal ka Maailma Majandusfoorumi juhatuse liige ning ta on loonud ka kuninganna Rania ettevõtluskeskuse. Ta usub kindlalt, et väikeettevõtete toetamine, sissetulekuid loovad projektid ja väikelaenude pakkumine vaestele aitavad tema kodanikel majandustõkkeid ületada. Tema ülesanded on hirmutavad, kuid kõik need jõupingutused on kuninganna Rania jaoks alles algus.

6 Obiageli Ezekwesili

Eelmisel 2014. aastal ründasid Boko Harami juhitud äärmuslased tüdrukute ühiselamut ja röövisid 200 koolitüdrukut. See õõvastav sündmus määratles kampaania #BringBackOurGirls, mis sotsiaalmeediat tormis. Michelle Obama, Malala Yousafzai ja Emma Watson paljude teiste seas – säutsusid hashtagiga #BringBackOurGirls, et näidata oma kollektiivset pahameelt.

Kuidas see kõik algas? Lisaks sellele, et ta on inimõiguste eest võitlevate naiste hulgas, on Obiageli Ezekwesili endine Nigeeria haridusminister ja endine Maailmapanga Aafrika asepresident, võttis tüdrukute tagasisaamiseks ühendust valitsusasutuste, telejaamade ja poliitikutega. Tema pingutused jäid kõrvale. Meedia ja valitsuse ükskõiksusest vihastatuna asutas ta koos kolme teise Nigeeria naisega liikumise Tooge tagasi meie tüdrukud. Ta alustas kampaaniat protestiga Nigeeria pealinnas Abujas. Twitteri räsimine liikumise nimest sai lõpuks Twitteris levima ja veebiliikumist juhtis Ezekwesili.

5 Tawakkol Karman

Maailma majandusfoorum on nimetanud Jeemenit halvimaks naiseks olemise kohaks. Jeemeni naisi survestatakse koju jääma, neil pole tööd ja haridusest hoidumist. Noored tüdrukud abielluvad alates 8. eluaastast ja saavad ebavõrdsed õigused lahutusele, pärimisele ja hooldusõigusele. Naised pole ainsad ohvrid. Inimõiguste küsimus Jeemenis seisab silmitsi paljude väljakutsetega. Ajakirjanikke rünnatakse, lastest saavad sõdurid ja noori õigusrikkujaid ootab surmanuhtlus. Nendel pimedatel aegadel on “revolutsiooni ema” Jeemenis järjekindlalt võitnud iga inimese õiguste eest. Tema nimi on Tawakkol Karman ja ta kuulub inimõiguste eest võitlevate naiste hulka.

Tawakkol Karmani maine on hirmutav. Ta asutas organisatsiooni Kettideta ajakirjanikud (WJWC). Organisatsiooni eesmärk oli edendada meediatöötajate õigusi ja paljastada raske ebaõigluse olukord. Kuid võib-olla on tema suurimaks saavutuseks tiitli „raudne naine” ja „revolutsiooni ema” võitmine Jeemeni ülestõusu juhtimise eest. Revolutsiooni üheksa kuu jooksul on tema hääl juhtinud tuhandeid noori meeleavaldajaid võitluses muutuste eest. Tema aktiivsus viis ta vahistamiseni, mis veelgi suurendas pahameelt ja andis teed veelgi suurematele protestidele. Laiaulatuslik ülestõus sillutas teed tema 2011. aasta Nobeli rahupreemiale. Kuid kuna Houthi mässuliste ähvardus jätkub, pole võitlus Jeemeni pärast veel kaugeltki lõppenud.

4 Shirin Ebadi

Shirin Ebadi on Iraani inimõiguste aktivist – riik, millel on maine muutustele vastu seista ja konservatiivsusele volitada. Tema võitlus algas aastal 1979. Ebadi, kes oli esimene naiskohtunik, alandati kohtus ametnikuna. Põhjus? Ta oli naine. Heidutuse asemel tekitas ebaõiglus tema sees tule, mis viis temast Iraani inimõiguste eest võitlevate naiste sekka. Kohtusüsteemi kaotamine inspireeris teda võitlema raske ülekohtu vastu. Advokaadina kaitses ta kõige kaitsetumaid kodanikke, nagu naised ja poliitilised revolutsionäärid. Ta asus juhtima ka Iraani perekonnaseaduse muutmist sellistes aspektides nagu lahutus, pärimine ja lapse hooldusõigus. Tema jõupingutused muutuste loomiseks tulid tema enda vabaduse hinnaga. Ta veetis kolm nädalat vanglas. Et asi veelgi hullem oleks,

Kõigist nendest väljakutsetest hoolimata on ta olnud ka suurte võitudega. 2003 aastal sai temast esimene mosleminaine, kes sai Nobeli rahupreemia. Nüüd kasutab ta oma platvormi, et sütitada kohalikku ja rahvusvahelist teadlikkust inimõigustest.

3 Leymah Gbowee

Oma 2012. aasta Ted Talkis Leymah Gboweejutustab loo Libeeria naistest. Stipendiumi eest vägistati iga päev üks teismeline. Teine naine soovis saada haridust, et ta müüks karastusjooke, vett ja kõike muud, mis pähe tuli. Selle asemel, et raha enda jaoks kasutada, andis naine selle õdedele, et neid oma hariduseks kasutada. Teised lood on tema enda läbikukkumised. Ema anus Gbowee’lt, et ta võtaks tütre kaasa, kuid Gbowee ei suutnud. Teine on lugu orvuks jäänud lapsest nimega “Siga”, kes palus Gbowee’l teda võtta, kuid jälle ei saanud Gbowee seda teha. Tema põhjus? Ta oli üksikema, kellel oli neli last. Ta oli must vaene, tal polnud raha ja ta elas vanemate juures. Tema viimane lugu on tema enda oma. Tema poeg tahtis sõõrikut, sest tal oli kõik nälg, kuid jällegi ei saanud ta midagi teha. Ta oli must vaene, tal polnud raha ja ta elas vanemate juures. Ta kukkus uuesti läbi. Ta oli vihane, hull ja pettunud. See viis ta looma liikumise, mis muudaks Libeeria ajalugu.

Libeeria massitegevus rahu nimel on tuhandete kristlaste ja moslemitest naiste liikumine, kes on väsinud Libeeria valulike lugude kuulmisest. Gbowee eestvedamisel korraldasid need naised kalaturul istungi. Nad teatasid oma halastamatule presidendile Taylorile, et nad ei koli enne, kui ta on nõustunud kohtumisega. Surve oli tugev. Kui Gbowee presidendiga näost näkku kohtus, ütles ta: „Oleme väsinud! Oleme väsinud sellest, et meie lapsi tapetakse! Oleme vägistamisest väsinud! ” Tema rahukutse lõppes võiduga. Taylor astus tagasi ja Gbowee sillutas teed Ellen Johnsoni teele Libeeria esimese naispresidendina. Gbowee kuulub nüüd inimõiguste eest võitlevate naiste hulka ning juhib Libeeria lepitusalgatust ja Aafrika Gbowee rahufondi. Tänu tema liikumise edule Libeeriast on saamas naiste ja laste jaoks helgem koht. Gbowee kuulub inimõiguste eest võitlevate naiste hulka.

2 Aung San Suu Kyi

Aung San Suu Kyi on Nobeli rahupreemia laureaat ja Birma Rahvusliku Demokraatia Liiga juht. Tema kangelaslikud jõupingutused algasid 1988. aastal, kui tuhanded inimesed ühinesid Birma Sotsialistliku Programmi Partei (BSSP) režiimi vastu suunatud massiliste meeleavaldustega. Nendel pimedatel aegadel käis Aung San (tänapäeva Myanmari rahva isa) tütar Aung San Suu Kyi isa jälgedes, võideldes parema Birma nimel. Ta rääkis vapralt Rangoonis toimunud hiiglaslikul meeleavaldusel, mis suurendas avalikkuse häält demokraatia vastu. Sõjaväevalitsus vastas protestide juhtide tapmise või kinnipidamisega. Vaatamata vägivaldsematele kohtumistele, näiteks sõduritele, kes teda päevad läbi tema autosse lõksu jäid, ja tasulistele pätidele, kes ründasid tema toetajaid, jätkas Aung San Suu Kyi oma eesmärki.

2012 aastal valiti ta Birma parlamendi alamkoja koosseisu. Tema eesmärgid Birma suhtes on endiselt kindlad: saavutada demokraatia, naasta tõelistele valimistele, vabastada poliitvangid ning lõpetada valitsuse jõu ja hirmu kasutamine.

1 Malala Yousafzai

Pole üllatav, et Malala oli meie inimõiguste eest võitlevate naiste nimekirjas esikohal. Malala sündis 1997. aastal perekonnas, kes uskus teenimise ja õppimise tähtsusse. Tegelikult võib tema üheks suurimaks inspiratsiooniks olla tema enda isa – Ziauddin Yousafzai. Ta oli kooli direktor, kes uskus noorte tüdrukute õpetamisse, samuti kogukonna juht ja aktivist. Malala ja tema isa hoiak hariduse osas testiti hiljem 2007. aastal – kui Taliban hakkas tema kodupiirkonnas domineerima.

Malala oli Talibani valitsuse ajal ebainimliku tegevuse tunnistajaks. Rühmitus hukkas avalikult mõrvarid või abielurikkujad, amputeerisid inimesi, kes olid süüdi varguses ning keelasid televisiooni, muusika ja filmi. Mis lõpuks sundis Malalat ja tema isa tegutsema, oli rühma poliitika, mis keelas noortel naistel hariduse omandamise. Vaatamata avaliku tapmise ohule jätkas Ziauddin noorte tüdrukute koolitamist. Malala koos koolikaaslastega läheks kooli, naiselikkuse varjamiseks tuimad riided seljas. Tema vaprus sellega ei lõppenud. Malala kirjutas Talibani julmustest oma BBC ajaveebis. Tema hääl muutus nii populaarseks, et Pakistani sõjavägi võitles Talibani vägede vastu tema kodulinnas – Swati orus.

Need üritustesarjad inspireerisid Malalat veelgi rohkem sõna võtma. Ta esines rahvusvahelises dokumentaalfilmis, juhatas UNICEF-i korraldatud assambleed ja andis inspireerivaid sõnumeid avalikkusele. Tema tegevus ei jäänud märkamatuks. 9 oktoobril 2012 tulistati 14-aastast Malalat vasakust peast, kuna ta soovitas tüdrukutel haridust omandada. Teade tema mõrvakatsest levis üle maailma. Tema lugu viis 2014. aasta Nobeli rahupreemia võiduni.

1. Malala Yousafzai
2. Aung San Suu Kyi
3. Leymah Gbowee
4. Shirin Ebadi
5. Tawakkol karman
6. Obiageli Ezekwesili
7. Kuninganna Rania
8. Ljudmila Aleksejeva
9. Sima Samar
10. Emma Watson

Kirjutas: Monique Danao